Elukeskkond

Rohemajanduseks nimetatakse majandust, mille abil paraneb inimeste heaolu ja sotsiaalne õiglus, mis ei põhjusta keskkonnariske ja survet loodusvaradele ja on seega vähese CO2-heitega, ressursitõhus ja ühiskonda kaasav majandus. (Allikas: UNEP, 2011)

Euroopa Liidu üldine seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm aastani 2020 „Hea elu maakera võimaluste piires“ kajastab liidu võetud kohustust muuta oma majandus kaasavaks keskkonnahoidlikuks majanduseks, kus kindlustatakse kasv ja areng, hoitakse inimeste tervist ja heaolu, pakutakse korralikke töökohti, vähendatakse ebavõrdsust, investeeritakse elurikkusse, sealhulgas sellest tingitud ökosüsteemi teenustesse (looduskapitali) ning kaitstakse seda nii selle enese väärtuse kui ka selle olulise panuse tõttu inimeste heaolusse ja majanduslikku õitsengusse.

Vee kvaliteet ja õhusaaste tekitab siiski mitmel pool Euroopas ikka veel probleeme ja liidu elanikud puutuvad endiselt kokku ohtlike ainetega, mis võivad kahjustada nende tervist ja heaolu. Investeeringud ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni süsteemide rekonstrueerimisse ning arendamisse on vajalikud, et tagada inimeste tervisele ohutu ja kvaliteetne joogivesi ning kaitsta keskkonda saasteainete eest. Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014-2020 kohaselt on Eesti seadnud aastaks 2023 eesmärgiks saavutada ühisveevärgist nõuetekohast joogivett saavate inimeste osatähtsuseks enam kui 2000 inimest teenindavates veevärkides 100% ja reovee kogumise ja puhastamise osas nõuetele vastavate üle 2000 ie koormusega reoveekogumisalade osakaaluks 95%. Tahma vähendamine välisõhus on oluline nii tervishoiu kui ka keskkonnakaitse ja kliimamuutuste leevendamise seisukohast. Transpordi järel on linnades teine oluline õhusaaste allikas olmekütmine.

Ahikütet või pliiti kasutas 2020. aastal kütmisvõimalusena 39,5 protsenti leibkondadest

Võrreldes 2016. aastaga on 2020. aastaks leibkondade osatähtsus, kes kasutavad kütmisvõimalusena ahikütet või pliiti kasvanud 33 protsendilt 39,5 protsendini. Enim ahikütte või pliidi kasutajaid on vähemalt kolme lapsega paaride hulgas (48,4%). Väikseim on kütmisvõimalusena ahikütte või pliidi kasutajate osatähtsus leibkondades, kus on üks täiskasvanu ja laps(ed)- 29,4%.

Maa-asulates puudus 2020. aastal juurdepääs ühisveevärgile 5,7 protsendil elanikest

Statistikaameti 2020. aasta andmetele tuginedes oli kogu Eestis leibkondi, kel puudus juurdepääs ühisveevärgile 2,6 protsenti. Maa-asulates (alevikud, külad) oli selliseid leibkondi 5,7 protsenti. Halvim on olukord üle 65 aastastel üksi elavate inimeste puhul – juurdepääs ühisveevärgile puudus 5,1% protsendil leibkondadest.

Vanemaealiste ja üksi elavate inimeste hulgas on rohkem neid, kel puudub kanalisatsioon

Statistikaameti 2020. aasta andmetel puudus kanalisatsioon (sh lokaalne) 5,1 protsendil leibkondadest, mis koosnes üksi elavast üle 65 aastasest või vanemast inimesest. Alla 65 aastaste üksi elavate inimeste puhul puudus kanalisatsioon 4 protsendil leibkondadest.