Pildil on inimesed ühistranspordis.

Transport

Teemad

Soolise võrdõiguslikkuse ja transpordi seos

Isikliku auto ja ühistranspordi kasutamine soo lõikes

Miks rääkida soolisest võrdõiguslikkusest ja transpordist?

Ülemaailmselt on naistel ja meestel erinevad liikumismustrid ning sõites ühistranspordiga, võivad nad kogeda ka erinevaid riske. Liikuvust mõjutavad nii ligipääsetavus, kättesaadavus, taskukohasus, ohutus, kui ka turvalisus; ning naisi ja mehi võivad need tegurid mõjutada erinevalt (WHO 2024). Transpordipoliitikas tunnustatakse üha enam "soo ja transpordi" küsimust. Transport on majanduskasvu ja sotsiaalselt jätkusuutliku arengu jaoks ülioluline, aidates tagada võrdsed võimalused kõikidele ühiskonnagruppidele (UNECE). 

Autot kasutab töölkäimiseks üle poole meestest

Vahemikus 2017 – 2025 ei ole märkimisväärseid muutusi tööle minemise vahendites ei naiste ega meeste seas. 2021. aastal hakkab silma küll suurem kodust töötavate naiste ja meeste osakaal, kuid see on selgitatav COVID-pandeemia piirangutega. Jätkuvalt lähevad naised meestest rohkem tööle jalgsi või ühistranspordiga. Mehed kasutavad seevastu rohkem isiklikku- või ametiautot. 

2025. aastal kasutas töölkäimiseks isiklikku autot 49,5% meestest ja 42,3% naistest. Võrreldes 2017. aastaga on naiste hulgas isikliku auto kasutajate arv 2025. aastaks kasvanud 4,4 protsendipunkti võrra ja meeste hulgas 0,9 protsendipunkti võrra. Ametiautot oli 2025. aastal võimalik töölkäimiseks kasutada 20,1 protsendil meestest ja ainult 4,1 protsendil naistest.  Naisi on jalgsi töölkäijate hulgas üle kahe korra rohkem kui meeste hulgas (naisi 18,5%, mehi 9,2%). Töölkäimiseks ühissõiduki kasutajate osatähtsus on aastatel 2017-2025 naiste hulgas vähenenud ja meeste hulgas jäänud enam vähem samale tasemele. Naiste hulgas oli 2025. aastal neid, kes kasutavad tööle sõiduks ühissõidukit 26,2% (2017 -27,5%) ja meeste hulgas 12,2% (2017 – 12,9%).

Põhjuseid, miks naiste ja meeste liikumisvahendid tööleminekuks on märkimisväärselt erinevad, on erinevad. Üks põhjus, miks naised harvemini isikliku autoga tööle läheks, võib olla asjaolus, et naised omavad isiklikku autot harvemini (Postimees 2020). Teisalt näitab statistika, et meeste põhitöökoht on sagedamini kaugemal, kui naistel. 2025. aasta Statistikaameti andmed näitavad, et 31,8% naistel ja 20,8% meestel on põhitöökoht kuni 3-kilomeetri kaugusel. 7,9%-l meestest on töökoha vahemaa pikem kui 50 kilomeetrit (naistest 3,5%) ning 12,4% meestest teeb tööd eri kohtades (naistest 2,1%). Seega vahemaad tööleminekuks on meestel pikemad, mis selgitab mõneti ka nende autoga töölemineku vajadust. Kolmanda põhjusena võib tuua ka asjaolu, et naised töötavad sagedamini avalikus sektoris (koolid, tervishoiuasutused), kuhu on ühistranspordiga ka parem ligipääs. Seega võivad naiste võimalused ühistranspordiga tööle liikuda olla paremad.

Transport on üks suurimaid individuaalse süsiniku jalajälje tekitajaid. Eelnevalt toodud info valguses, et mehed kasutavad töölkäimiseks pigem isiklikku või ametiautot ning naiste seas on sagedamini levinud kas ühistranspordi kasutamine või jalgsi liikumine, viitab sellele, et vähemalt töökäimise osas on meeste süsiniku jalajälg suurem, kui naistel. Erinevad uuringud Maailmas (Kanyama, et al 2021; Osorio et al. 2024) on jõudnud sarnaste tulemusteni, et meeste süsiniku jalajälg on suurem, kui naistel.