Terviseseisund

Eesti rahvusest naised elavad tervena üle 4 aasta kauem kui eesti mehed ja muust rahvusest mehed ja naised

“Tervena elatud aastad” mõõdab alates sünnihetkest keskmist aastate arvu, mille jooksul inimene elab hea tervise juures. See indikaator näitab lisaks kvantitatiivsele näitajale „keskmine eluiga“, millise kvaliteediga need aastad elatakse. Statistikaamet kasutab selle ’tervena elatud aastate’ näitaja arvutamisel küsitlusuuringut, küsides vastajatelt kui palju on inimestel olnud mõne terviseprobleemi tõttu piiratud igapäevategevus viimase kuue kuu jooksul (Statistikaamet 2024).

Euroopa Liidus oli 2022. aastal sünnihetkel tervena elatud aastate arv naistel 62,8 ja meestel 62,4 aastat. Arvestades, et keskmise oodatava eluea näitaja on ka Euroopas meestel madalam, kui naistel, tähendab see, et mehed elavad oma eluea vältel Euroopas pikemalt tervena kui naised. Tervena elatud aastad moodustas Euroopa Liidus vastavalt kolm neljandikku (75,4%) ja neli viiendikku (80,1%) naiste ja meeste kogu oodatavast elueast (Eurostat 2024). 

2023. aasta Statistikaameti andmete järgi on Eestimaalaste tervena elatud aastate arv 58 aastat ehk 4,6 aastat vähem, kui keskmiselt Euroopa Liidus. Meeste tervena elada jäänud aastad sünnihetkel on 2023. aasta seisuga 56,4 ja naistel 59,5. Arvestades keskmist eluiga, elavad sarnaselt Euroopa Liidule ka Eesti mehed proportsionaalselt veidi kauem tervena, kui naised. Tervena elatud aastad moodustavad 76% keskmisest elueast Eesti meeste puhul ja 72% naiste puhul. 

2023. aasta andmete kohaselt on eestlaste tervena elada jäänud aastad sünnihetkel 58,9 ja mitte-eestlaste puhul 56,3. See tähendab, et eestlased elavad 2.6 aastat kauem tervena, kui mitte-eestlased. Eesti rahvusest naiste tervena elatud aastad kestavad keskmiselt 61,16 aastat ja meestel 56,63 aastat. Kui eesti rahvusest naiste ja meeste puhul on tervena elatud eluaastates erinevus 4,53 aastat, siis muust rahvusest meeste ja naiste puhul  on erinevus ainult 0,79 aastat – muust rahvusest mehed elavad tervena 55,98 ja naised 56,77 aastat. 

Kuigi võrreldes 2017. aastaga on nii soo, kui ka rahvuse tunnuse alusel tervena elatud aastad keskmiselt paari aasta võrra pikenenud, on 2023. aastal täheldatav teatav tagasiminek võrreldes 2022. aastaga (vt ka järgnev joonis). 

Eesti rahvusest 65-69 aastased naised elavad tervena ligi 2,5 aastat kauem kui muust rahvusest naised

Võrreldes 2017. aastaga on ka 2023. aastal 65-69-aastaste seas tervena elada jäänud aastate prognoos veidi pikenenud. Kui 2017. aastal oli nimetatud vanusrühmas eestlastel jäänud keskmiselt 6,46 ja mitte-eestlastel 4,23 aastat tervena elada, siis 2023. aastal olid vastavad prognoosid 8,03 ja 6,30.

65-69 aastaste vanuserühmas oli tervena elada jäänud aastate arv 2023. aastal suurim eesti rahvusest naistel (9,06 aastat) ja madalaim muust rahvusest naistel (6 aastat). Eesti rahvusest meestel jääb tervena elada veel 6,6 aastat ja muust rahvusest meestel 7,04 aastat. Aastatel 2017-2023 on tervena elada jäänud aastate arv enim suurenenud muust rahvusest naistel (2,29 aastat).  Muust rahvusest meestel on tervena elada jäänud aastate arv samas ajavahemikus suurenenud 1,61 aasta võrra. Kõige vähem on sellel ajaperioodil tervena elada jäänud aastate arv suurenenud eesti rahvusest meeste puhul (0,81 aastat).

Naiste osatähtsus, kes hindavad oma tervist heaks või väga heaks, suureneb kõigis vanuserühmades

Võrreldes 2016. aastaga on 2022. aastal kõikide Eestimaalaste seas paranenud hinnang oma tervisele. Kui 2016. aastal pidas oma tervist heaks või väga heaks 54,1%, siis 2022. aastal 59,2%. Naiste puhul on kasvanud nende osatähtsus, kes hindasid oma tervist heaks või väga heaks kõigis vanuserühmades. Samas ajavahemikus on meeste puhul oma tervist heaks või väga heaks hinnanute osatähtsus kahanenud 16-24 aastate hulgas ja kasvanud üle 25 aastaste hulgas. 

Kui naiste puhul kasvab oluliselt isikute osatähtsus, kes hindavad oma tervist halvaks või väga halvaks üle 45 aastaste hulgas, siis meeste puhul on olulist kasvu näha alles 55-64 aastaste vanuserühmas. 

Mida kõrgem haridus, seda paremaks hindavad inimesed oma tervist 

Nagu ka oodatava eluea näitajate puhul (loe ka peatükki Eluiga) on täheldatavad erinevused haridustasemest sõltuvalt, saab sama öelda ka tervena elatud aastate näitaja puhul. Kõrgema haridustasemega inimesed hindavad oma tervist paremaks kui madalama haridusega inimesed.

Madalama haridustasemega inimeste hulgas on vähem neid, kes hindavad oma tervist heaks või väga heaks ja rohkem neid, kes hindavad oma tervist halvaks või väga halvaks. 2022. aastal andis oma tervisele hea või väga hea hinnangu 67,8% kõrgharidusega meestest ja 67,2% kõrgharidusega naistest. Põhihariduse ja madalama haridusega meestest andis oma tervisele samasuguse hinnangu ainult 50,1% ja naistest 49,4%. Mida madalam haridustase, seda suurem osakaal hindas oma tervist halvaks või väga halvaks. Kui 5,2% kõrgharidusega meestest ja 4,9% naistest hindas oma tervist kehvaks, siis põhihariduse või madalama haridusega elanike puhul oli sama näitaja enam kui kaks korda suurem ehk meestel 11,3%  ja naistel 11,5%.

Ka OECD hiljutine aruanne kinnitas, et tervena elatud aastate puhul on olulisi sotsiaalmajanduslikel teguritel põhinevad mõjutajaid. 15 Euroopa riiki hõlmav uuring, milles kasutati 2010.–2014. aasta andmeid, näitas, et madalama haridustasemega 35–80-aastaste meeste seas (kel ei olnud keskharidust) oli puudevaba eluiga 9 aastat lühem kui kõrgema haridusega meeste seas. Naiste puhul oli erinevus mõnevõrra väiksem ehk 8 aastat. Selline hariduslik ebavõrdsus nii meeste kui ka naiste tervena elatud aastate osas oli eriti ilmne Eestis, Ungaris ja Leedus. Haridusliku ebavõrdsuse ja lühemat aega tervena elatud aastate peamine põhjus oli madal sissetulek, kuid nendes erinevustes mängisid rolli ka muud riskitegurid, nagu ülekaalulisus või rasvumine ja suitsetamine (Valverde et al., 2021).

Muust rahvusest elanikud hindavad oma tervist halvemaks kui eesti rahvusest elanikud

Eesti rahvusest naiste hulgas oli 2022. aastal rohkem kui meeste hulgas neid, kes hindavad oma tervist heaks või väga heaks (naised 63,5%, mehed 59,1%). Muust rahvusest naised on oma tervisega vähem rahul, kui muust rahvusest mehed. Muust rahvusest naistest hindab oma tervist heaks või väga heaks 48,9% (meestest 56,6%).  Neid, kes hindavad oma tervist halvaks või väga halvaks on kõige rohkem muust rahvusest naiste ja meeste hulgas (vastavalt 13% ja 9,9%) ja kõige vähem eesti rahvusest naiste hulgas (6,6%). Põhjuseid, miks päritolul on selline mõju tervena elatud aastatele, pole põhjalikult analüüsitud. Kuid üks põhjus võib peituda selles, et suur osa mitte-eestlasi elavad Ida-Virumaal, kus tervena elatud aastate näitaja on võrreldes muu Eestiga veidi madalam suurema keskkonna saastatuse ja ka halvema sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu. 

Kui vaadelda 2016. aasta samu andmeid, saab siiski järeldada, et need näitajad on veidike paranenud 2022. aastaks ning nii eestlaste, kui ka mitte-eestlaste seas on hinnang oma tervisele paranenud.

Kõige rohkem on oma tervisega rahul Põhja-Eestis elavad naised ja kõige vähem rahul Kirde-Eestis elavad naised

Tervena elatud aastate pikkus sõltub ka piirkonnast, kus elada. Statistika näitab, et linnades elavad inimesed pikemalt tervena. 2023. aastal oli sünnihetkel linnades ja väikelinnades tervena elada jäänud aastate näitaja 58,4 ning maalise asustuspiirkonna elanike tervena elada jäänud aastad sünnihetkel 56,9. Seega elavad inimesed linnapiirkondades tervena 1,51 aastat kauem kui maapiirkondades. Asustuspiirkondade erinevus on aga viimase viie aasta väikseim, seega ebavõrdsus selles osas on kahanemas.

Enamus piirkondades (v.a. Kesk-Eesti ja Kirde-Eesti) oli nende hulgas, kes hindasid oma tervist heaks või väga heaks rohkem naisi kui mehi. Suurim erinevus naiste ja meeste hinnanguis oli Põhja-Eestis, kus oma terviseseisundit hindas halvaks või väga halvaks 10,1% meestest ja 19,1% naistest. Rohkem naisi kui mehi hindasid oma tervist halvaks või väga halvaks ka Kesk-Eestis. Teistes piirkondades oli neid, kes hindasid oma tervist halvaks või väga halvaks rohkem meeste hulgas. Piirkonniti on hinnangud tervisele väga erinevad.  Põhja–Eestis andsid oma tervisele hinnangu „hea või väga hea“ 65,4% naistest ja Kirde-Eestis ainult 36,5% naistest. Lõuna-Eestis on võrreldes teiste piirkondadega meeste hulgas kõige rohkem neid, kes hindavad oma tervist halvaks või väga halvaks (11,6%).

Pikaajalise haigusega inimeste  osatähtsus 16-24 aastaste naiste hulgas kasvab

Kui võrrelda 2016. ja 2022. aasta andmeid, on pikaajalise haigusega inimeste osatähtsus veidi kasvanud. 16+ vanuses Eesti elanikke, kellel on mõni pikaajaline haigud oli 2017. aastal 45,8% ja 2022. aastal 47,1%. 

Võrreldes 2017. aastaga oli 2023. aastal pikaajalise haigusega inimeste osatähtsus 16-24 aastaste naiste hulgas suurenenud 9,8 pp võrra ja jõudnud 25,1%-ni. 16-24 aastaste meeste hulgas oli neid, kel esineb pikaajaline haigus 20,4%.  Võrreldes nooremate vanuserühmadega suureneb pikaajalise haigusega inimeste osatähtsus järsult 55-64 aastaste vanuserühmas. Kui 45-54 aastaste hulgas oli pikaajalise haigusega mehi 39,7% ja naisi 41,5%, siis 55-64 aastaste hulgas oli pikaajalise haigusega mehi juba 59,7% ja naisi 58,9%. Üle 65 aastastel esines pikaajalist haigust juba 77,6%-l naistest ja 75,3%-l meestest.

Osalist töövõimet tuvastatakse rohkem naistel ja puuduvat töövõimet rohkem meestel

2023. aastal läbis töövõime hindamise 23 156 meest ja 25 597 naist. Võrreldes 2017. aastaga on see number veidi vähenenud meeste seas ja jäänud naiste puhul enamvähem samaks. Võrreldes 2017. aastaga on oluliselt vähenenud nii naiste, kui ka meeste osakaal, kellel on tuvastatud osaline töövõime. Kui 2017. aastal tuvastati hindamise läbinud naistest osaline töövõime 54% meestest ja 61% naistest, siis 2023. aastal vastavalt 43%-l meestest ja 50%-l naistest.  2023. aastal tuvastati puuduv töövõime 29%-l hindamise läbinud meestest ja 22%-l naistest. Võrreldes 2017. aastaga on see osakaal jäänud enamvähem samaks.

Sügava puudega inimestest üle 75 protsendi on üle 63 aastased

Sotsiaalkindlustusameti andmete kohaselt elab 2024. aasta sügise seisuga Eestis kokku 110 597 puudega inimest, kes moodustavad seega 8% kõikidest eestimaalastest. 2019. aastal elas Eestis üle 157 000 puudega inimese, mis moodustas 12% elanikkonnast (Habicht, A. Inimõiguste Keskus 2020). Seega on puuetega inimeste osakaal ühiskonnas vähenenud. Tööealise elanikkonna puhul (keda on suurem osa) võib selline langus olla veidi seotud olla ka 2017. aastal jõustunud töövõimereformiga. 

2023. aastal oli sügava puudega inimesi 10% , raske puudega 49% ja keskmise puudega 41% puuetega inimestest. Puuetega inimestest 9% on lapsed, kolmandik tööealised (ehk vanuses 18-63) ning  57% moodustavad eakad (vanuses 64+) (Statistika - Eesti Puuetega Inimeste Koda 2024).

Enim on puudega inimesi üle 63 aastaste naiste hulgas. Üle 63-aastaste vanuserühmas on naisi, kellele määrati raske või sügav puue 1,4 korda rohkem kui mehi. Samas tuleb siinkohal arvestada, et selles vanusrühmas on meeste absoluutarv naistest märgatavalt väiksem ja seega kogu vanusrühma populatsioonist võib sügava puudega meeste osakaal olla samuti kõrge. 

Nooremates vanuserühmades on neid, kellele määrati raske või sügav puue rohkem noormeeste kui tütarlaste hulgas. Alla 16 aastaste hulgas oli noormehi kellele määrati sügav, raske või keskmine puue 2 korda rohkem kui tütarlapsi. 

Temaatilised uuringud

Eurostat (2024), Healthy life years statistics, https://ec.europa.eu/eurostat/statisticsexplained/index.php?title=Healthy_life_years_statistics.

Habicht, A. (2020) Puuetega inimeste olukord. Inimõigused Eestis 2020. https://humanrights.ee/materjalid/inimoigused-eestis-2020/puuetega-inimeste-olukord/

HEALTH AT A GLANCE: EUROPE 2024 © OECD/EUROPEAN UNION 2024 https://www.oecd-ilibrary.org/docserver/cfda532c-en.pdf?expires=1733633242&id=id&accname=guest&checksum=DFF765A3EC70AEE0EE15C5029256D4B7

Statistika - Eesti Puuetega Inimeste Koda (2024) https://epikoda.ee/spetsialistile/statistika

Valverde, J. et al. (2021), “Determinants of educational inequalities in disability-free life expectancy between ages 35 and 80 in Europe”, SSM - Population Health, Vol. 13, p. 100740, https://doi.org/10.1016/j.ssmph.2021.100740.